sõnARToorium pildis

ambulARTooriumi sõpradering on laienenud nüüdseks ka kirjandushuviliste võrra.
Augusti lõpus ilmestas kunstimaja tegemisi Eesti hinnatuima häälutaja Jaan Malini korraldatud sõnakunstisündmus sõnARToorium, mis pani kaasa elama ka külakoerad. Nii oma kui legendide loominguga ilmestasid külaõhustikku poeedid Jan Kaus, Indrek Koff, Siim Lill, Rauno Alliksaar, Margus Räst, Sirel Heinloo ja Jaan Malin.
Ühtlasi kutsume kõiki kultuurihuvilisi üles pakkuma ambulARTooriumi seinte vahele oma loominguliste ideede lennukaid kavatsusi, et need ka päriselt ellu äratada.

fotod: Annika Haas

Peipsi paralleelmaailmade avamine

15.08.2015 avati ambulARTooriumis Annika Haasi ja Eva Seppingu audiovisuaalne  näitus „Peipsi paralleelmaailmad”
Fotod: Annika Haas
Video: Eva Sepping
Näituse print: Overall Eesti AS
Näituse valmimist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Autorid ütlevad oma näituse kohta järgmist:
Pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist sai Euroopa ja Venemaa piiril asuvast Peipsi järvest taas kahte eri maailmakorda ja -vaadet eraldav maamärk. Kõigest paarkümmend aastat tagasi kandis sama järv ühendavat tähendust, sest vastaskallaste inimeste vahel käis igapäevane suhtlus, kultuuri- ja verevahetus.
Seega on inimestel sellises keskkonnas omanäoline identiteet, mis on eriti tugevasti vormitud ja mõjutatud valitseva ja muutuva poliitsituatsiooni poolt.

Kunstnikud Haas ja Sepping uurisid piiril olemise tähendust ning viisid kolme aasta jooksul läbi mitu ekspeditsiooni Peipsi lääne- ja idakaldal.
Esialgne lootus leida Venemaa poolelt jälgi ka vanausuliste kultuuri pärandist ja selle kandjatest, jäi vihjete tasandile, kuid üsna ootamatu oli kohtuda kunagise eestlaste küla
Luk viimase rahvuskaaslase Feliksiga, kes juhtas kunstnikud võsastunud ja kohati lahti kaevatud haudadega kalmistule, mis on veel viimane maamärk
siinsest eestlaste asunudsest.
Käesolev foto ja -videometerjal on seetõttu oluline dokument, tähistamaks seda habrast sidet,  mis nii ühel kui teisel pool kunagisest vastastikusest suhetest veel alles on jäänud.

Annika Haas (1974) on Eestis tegutsev dokumentaal- ja portreefotograaf, kelle fotouurimused haaravad
põhiliselt sotsiaalseid teemasid. Ta on jäädvustanud Eesti suletuima kogukonna, romade, eluolu ning viimaste
nõukogude inimestge põlvkonna hääbumist Tallinna datšade rajoonis Suur-Sõjamäel.
Haas on esinenud näitustega USAs, Inglismaal, Venemaal, Soomes, Rootsis, Kanadas, Hiinas jne.
Vt. lähemalt www.annikahaas.com

Eva Sepping (1978) on Eesti Kunstiakadeemia doktorant ja peamiselt videomeediumiga
tegelev kunstnik, kelle põhiliseks huvialaks on rahvuslusega seotud kuuluvustunne.
Põhiliseks inspiratsiooniks välitööd nii Eestis kui Eestiga seotud Venemaa aladel.
Esinenud näitustega Eestis, Itaalias, Hispaanias, Venemaal jne.
Vt. lähemalt www.cosmonaut.ee

fotod: Urmas Mand
   

sõnARToorium

midagi uut ambulARTooriumis:
23.augustil kl 18.00 algab kunstimajas ambulARToorium kirjanduslik ettevõtmine nimega sõnARToorium, kus esinevad ja sõna võtavad: Jan Kaus, Indrek Koff, Siim Lill,Katrin Pärn, Rauno Alliksaar, Margus Räst, Rabarbara Kraater, Sirel Heinloo, Jaan Malin ja loodetavasti Berk Vaher.

Buss Tartust Kasepääle väljub Tartu Kirjanduse Maja eest kl 17:00, tagasi hakkab tulema umbes 21:30. Bussi mahub publikust 11 inimest, sõit on EKLi poolt ehk soovijatele tasuta.

Facebook event

Vene Filmi Päevad II said selleks korraks läbi.

Vene Filmi Päevad II said selleks korraks läbi.
Siinkohal kummardused Nukufilmi Lastestuudio animatisooni töötoa tegijatele ja Jaak Kikasele, tänu teile sai ambulARToorium laste naeru ja kilkeid täis.
Tänud Svjata Vatrale, kes suutis kõik tantsima panna, meie õuel ei olnud enam vaba kohta.
Suur tänu kõigile filmitegijatele ja esinejatele, teie lood olid ääretult inspireerivad.

Aitäh kõikidele kaaskorraldajatele ja vabatahtlikele, kes nägid kurja vaeva, et Vene Filmi Päevad saaks teoks.
Sügav tänu kõigile külalistele, kes üritusest osa võtsid. Teiega oli tore!
Kahe aasta pärast kohtume taas.

Vene Filmi Päevad II

Juba sel nädalal kohtume Vene Filmi Päevadel Peipsi järve ääres ambulARTooriumis.
Täpsem info Vene Filmi Päevad alajaotuses.

Mõningad väga olulised meeldetuletused siinkohal – kuna maja on väike ja kinosaal veelgi pisem, siis mahub päevastele seanssidele korraga vaid umbes 50 inimest. Aga keegi ei jää filmidest ilma, üritame lisada võimalusel kordusseansse kasvõi öösel või hommikul enne põhiprogrammi algust.
Samuti õuekinos on istumisaluseid piiratud arv, seega oma piknikutekk või tool pole liiast kaasa võtta. samuti on ööd juba jahedad ning sooja teki sees oleks ju väga mõnus filme nautida.

Autoga tulijad, palun ärge sõitke maja juurde, vähesed vabad parkimiskohad on reserveeritud esinejatele ja see-tõttu oleksime väga tänulikud kui jätaksite juba kohe oma auto suure tee äärde.

Ja veel ja veel – tuletame meelde, et meie külas, kas siis Masha puhvetis või sibulapärga ostes arveldatakse ainult sularahas.

avatud Karel Kraviku näitus

Ambulartooriumis on värskelt avatud fotokunstnik Karel Kraviku näitus Lõpetamata lood.

Karel Kravik on Ida-Virumaalt pärit fotograaf, kel on Eesti viimase aja fotoskeenes ette näidata olulisi saavutusi: tema fotoseeria pealkirjaga “Blood Unquiet” on võitnud Artproofi Noore Fotokunstniku Stipendiumi ning Kalju Suure Stipendiumi. Sügisel sõidab Kravik New Yorki Photoville’i festivalile esindama Eestit.
AmbulARTooriumis näitab kunstnik oma fotoseeriat Peressaarest, heites melanhoolse pilgu ühe unustatud Eesti küla loole. „Neil piltidel pole inimesi. Kuid kujutatu kajastab sellegipoolest sealsete inimeste elu, nende püüdlusi, eesmärke, mille nimel on vaeva nähtud. Ja kuidas ühel hetkel on elu oma korrektuurid teinud – olgu selleks sõda, riigikorra vahetus, raudtee sulgemine, majanduslangus, vanadus või surm – ühel hetkel on kõik alustatu pooleli jäänud. Lilled ei tee enam kellelegi rõõmu, heinamaad ei toida enam loomi. Kui korraks peatuda ja süveneda, lasta see vaikus omale naha vahele, siis on kõik need lood veel kusagil olemas,“ selgitab Kravik oma projekti ideed.

ägedad talgud

ambulARToorium on maailma kõige ägedam kunstimaja, sest siia tulevad maailma kõige ägedamad inimesed!
Seekord peeti nädalavahetusel Vene Filmi Päevade eelseid talguid. Äkki sõitis ette suur buss, millest lipsas välja terve mandoliiniorkester.
Viskasime pintslid kõrvale ja nautisime täiel rinnal Saku Mandoliinide kontserti.
Oli hiiglama vahva kohtuda ümbermaailmarändurite Alena ja Marceliga Šveitsist (tšekka saiti) kes just samal hetkel oma tandemrattaga mööda sõitisid.
Seda kõike taimläpsitas Evi Pärn ja pildid tegi Alena Korosteleva: