Sündimise lugu, 1. osa

Senikaua, kui lumi pole veel päriselt ära sulanud, kütame me ahju soojaks, keerame varbad istumise alla, vaatame tule sisse, teetass sõrmes, ja mõtleme, kuidas see kõik juhtuda sai, et Peipsi ääres nüüd üks kunstirahva ootel maja seisab.

Sattusid kord kolm tegelast vene vanausuliste küladesse uitama. Mõned neist uitasid siin juba varem, omaette, teadmata teiste radu. Aga kui samu radu pikalt ja pidevalt ette võtta, juhtub varem või hiljem kindlasti nii, et need teed ükskord ka ristuvad. Nii trehvaski, et hea juhuse tahtel said Peipsi külakeste muinasjuttu uskuvad fotosilmadega relvastatud tegelased kokku ning märkasid Kasepää külas kinnisvaramaakleri range käega maalitud silti “müüa”. Sildi all oli üks kummaline maja, mis haakus hästi kohaliku arhitektuurse üldstiiliga – maja oli ajas kasvanud, küll kõrgusesse ja laiusesse, erinevate aastate nägu hästi tajutav. Viguritega maja.

Viskasime nalja, et küll oleks tore teha siia kõigile kunstisõpradele avatud headest ja natuke hulludest loomismõtetest sündinud kultuuripesa… Edasine juhtus juba kõik eufoorilises spontaansuses. Hääled meie peades ütlesid, et mõte on õige 🙂

JÄTKUB…